Tuesday, July 16, 2013

Hea päev


Viimasel ajal on saanud kuidagi harjumuseks palju sporti teha. No plaan on plaan ja seda peab järgima, aga see, et lampi tuul puhuma hakkab, ei kuulu kuidagi plaani juurde. Nii ongi, et päevas on mitu trenni, millest eriline rõõm kuulub surfile. Ma ei tea, mis selle merega on, aga nii, kui laua all paned ja lohele hoo sisse annad, ununevad kõik päevased mured silmapilkselt. Mõnus on tunda mere ja tuule rütmi, näha kaasliiklejate rahulolevaid nägusid, vahetada rannas hiljem muljeid ning mõelda, et jälle on olnud hea päev. :)

Friday, July 12, 2013

Hõissa pulmad!


Tegin hiljuti pulmafotograafiaga käe valgeks. Ei saa öelda, et mulle see roll väga meeldib, aga sõbranna heaks teed ikka mõne pildi. Nüüd on siis pilte nii palju, et on raske leida motivatsiooni nendega tegelemiseks - suvi lihtsalt ei soosi kodus arvuti taga istumist. Aga hea uudis on see, et ükspäev saavad need pildid siiski sorteeritud, lihtsalt kuupäev on täpsustamata. :)

Starti minek


Nonii, nüüd on see siis tehtud - panin end kirja elioni rattamaratonile. Võitma ei lähe,  küll aga rohkem testima oma rattatrennide tulemust. Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb, aga üks on kindel - kogemuse võrra saab kindlasti targemaks. 

Tuesday, July 09, 2013

Puhkus


Põhimõtteliselt on mul puhkus, mis faktiliselt hakkab küll kohe-kohe läbi saama. Huvitav on asjaolu, et kui on puhkus ilma plaanideta, siis kaob aeg käest veel kiiremini kui tööd rügades. See aga tekitab küsimuse, kuidas on võimalik kõik need aktiviteedid mahutada mittepuhkaja päevakavasse? Ilmselt on asi siiski prioriteetides ja kehtib lihtne printsiip - kes teeb, see jõuab.

Friday, April 12, 2013

Egiptus

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida ega ma Egiptusesse niisama ronikski, kui poleks seda tuule püüdmise armastust. Tegelikult sai ka seekord El Gounas käidud aga tuuletute ilmadega oli põhjust ka natuke Egiptuses ringi vaadata. Üldises plaanis on Egiptus paras pommiauk ja seda kohe, kui väljud hästi hooldatud kuurordi territooriumilt. Siinjuures ei maksa arvata, et liialdan, aga küllap on nii mõnigi eestlane sama meelt, kes käinud mõnel Egiptuse bussireisil. Järgnevalt ka mõned tähelepanekud elust enesest.

Niilus, Egiptus 2013

Perekond ja raha. Egiptuse ühiskond on väga perekonnakeskne, kus pealikuks ja elatise teenijaks on vaieldamatult mees. Mida rohkem on peres poegi, seda õnnelikumad on vanemad, sest pojad tähendavad sissetulekut ja head vanaduspõlve. Selle loogika alusel võib tütreid lugeda põhimõtteliselt nagu kirstunaeladeks, sest nendest pole vanematel midagi loota peale arvestatava mehelepanemise tehingu. Nagu islami usule kohane, siis naine tööl reeglina ei käi ja tema põhiliseks ülesandeks on kodus laste kasvatamine ja tikkimine. Kuid viimastel aastatel on see kiviajast loogika hakanud ka natuke mõranema, sest on aru saadud, et vähegi normaalsema elu jaoks kipub mehe sissetulekust üksi väheks jääma. Kui rääkida sissetuekutest, siis keskmine egiptlane teenib umbes 50€ kuus, mille kõrval tunduvad Eesti pensionärid puhta rikkuritena. Samas on ka Egiptuses palgakäärid päris teravad, sest sõltuvalt ametist, teenitakse väga erinevalt. Näiteks, kui hotelli aednik teenib kõigest keskmist palka, siis samas hotellis administraatorina töötav egiptlane teenib ca 200€ kuus. Kui nüüd olla loov ja mõelda riigimasinate ja ärimeeste seltskonnale, siis ilmselt on see palgalõhe kordades suurem võrreldes tühise hotelli administraatoriga.

Loodus. Egiptuse näol on tegemist otsatu kivikõrbega, mille ainsaks erandiks on kunstlikult tekitatud Niilust ümbritsev roheline oaas. Oaas on saavutatud tänu kanalite süsteemile, aga samas ei saa öelda, et need kanalid ise oma prügilademetega väge toredad välja näeks. Näiteks oli hea võimalus olla tunnistajaks, kus kanalis hulpis surnud lehm ning kõigest mõned meetrid eemal suples inimene. Kui meile tundub, see ennekuulmatu reostusena, siis egiptlasele on see täitsa normaalne nähtus. Nimelt on nad sügaval veendumusel, et looduses peab valitsema nö ringkäik - loodus annab ja loodus võtab ehk selle tulemusena supledki surnud loomaga ühes räpases kanalis. 

Inimesed. Inimesed on ebameeldivalt pealetükkivad ning rahaahned. Pole midagi imestada, kui keset vaatamisväärust kargab välja mingi taat, kes ärpleb su kaamera ees ja muudkui seletab tee pilti ja tee pilti. Põhimõtteliselt, kui oled loll ja vajutadki näpu fotoaparaadi päästikule, siis sellest vennast enne lahti ei saa, kui oled talle raske töö eest raha maksnud. Teine variant on ei kusagilt välja kargavad vennad, kes tulevad sind kangesti abistama ja siis nõuavad sult nö abistamise tasu hõõrudes samal ajal muudkui sõrmi kokku. Kõige parem viis selliste tegelaste ignoreerimiseks on tõmmata päikeseprillid ette, manada näkku eemotsioonitu kivinägu ja hakata võimalikult kiirelt ning sirgjooneliselt astuma. Samas on need kauplejad seal täiesti süütukesed võrreldes Indoneesias nähtud kaabakatega, kes olid nii ülbed ja tüütud, et neid ei võtaks vist ka kärbsemürk sekundiks uimaseks.


Koolilapsed, Luxor 2013

Kultuur. Kultuuuriobjektide kohta ei saa just öleda, et nad hullult lugu peaks vaaraode mälestistest aga no siiski parem kui mitte midagi. Kõige parema mulje jätsid Karnaki ja Hatšepsuti templid. Esimene neist on päris muljetavaldav oma kõrgete sammaste ning obeliskidega; teine aga on eemalt vaadates rohkem võimsam kui lähedalt katsudes. Mis iganes sellel seltskonnal kunagi peas toimus selliseid templeid ehitades, jätsid nad kindlasti inimkonnale märkimisväärse jälje. Kuningate org oli seevastu pigem pettumuseks, sest kui giid seletab, et nõrganärvilistel mitte minna sügavatesse kambritesse, siis aru ma ei saa, millest nad vatravad, kuna sügavust polnud seal õieti ollagi. Lisaks kõigele oli kambris meeldivalt jahe võrreldes õues valitseva 40 kraadise kõrvetava päikesega.

 Karnaki tempel, Egiptus 2013

Hatšepsuti tempel, Egiptus 2013

Üldiselt pole Egiptus riik, mille puhul saaks öelda, et tegemist on super ägeda kohaga. Pigem kui võimalik, soovitaks minna kuhugi, kus oleks ka midagi teha ning kus inimesed ei käiks arutult närvidele. 

Friday, January 11, 2013

Les Arcs


Kui talvine lumi mägedes on midagi, mis võtab hinge kripeldama ja jala rahutult tudisema, siis Les Arcs on koht, kuhu tasub tulla, et nädalakese ärevust maandada. Nõlvu on siin nii suurtele kui väikestele ning peaks jaguma ka igale maitsele. Lisaks, kui Les Arcs'ist kipub üksi väheks jääma, siis piiramatu mäepiletiga on võimalik minna gondliga üle oru teisele poole mägesid ning hullata päevakese ka sealsetel nõlvadel. Oluline on siinjuures jälgida aega, sest reeglina hakatakse lifte kinni panema umbes pool viis õhtul. Kui jääd hiljaks, siis pole muud, kui veeta umbes 1,5h tasuta transfeer bussis, mis sind lõpuks koju tagasi toob.

Les Arcs'is on 4 küla, mis asuvad erinevatel kõrgustel - Les Arcs 1600, 1850, 1950 ja 2000. Tegelikult nendel küladel suurt vahet pole - ühed väikesed kõik. Ainult toidupoodide osas on väikesed erinevused näiteks 1950 ja 2000 vahel, sest esimene on tunduvalt suurema ja parema kaubavalikuga. Hinnad toidupoodides on enam vähem samad, kui just prantsuse spetsialiteete ostma ei lähe. Sama ei saa öelda aga restoranide kohta, kus isegi Cesari salati eest tuleb välja käia ca 17€. Seega kodus kambaga söögitegemine tuleb kokkuvõttes kindlalt odavam.


Ilmaga on seni hullumoodi vedanud - päike, päeval õhk +2..+5 ning õhtul külmetab. Tõsi ta on, et madalamatel nõlvadel teeb see temperatuur lume jäisemaks, aga üle 2000m nõlvad on seni olnud nagu kullatükid. Samas hakkas viienda päeva õhtul sadama laia lund ja pole seni veel järgi jäänud, mille tulemusena on nähtavus täna olnud suhteliselt olematu. Aga see ei takistanud ju ometi õue minemast ja paksus värskes lumes puudrisõitu tegemast. Kui uskuda norrakate ilmaennustust, siis järgmisel nädal elu siin nii roosiline pole, sest sajab ohtralt lund ning temperatuurid kukuvad ka korralikult miinustesse. Samas kui täna tuli ühe ööga alla ca 30 cm värsket lund, siis ilmselt nädala pärast on siin puhas paradiis kõigile, kellele meeldib vähegi puudrit sõita. C'est la vie!

Sunday, December 30, 2012

Viin

Viinis olen ma varasemalt korduvalt käinud, aga pole kunagi korralikult mahti saanud, et pikemalt peatuda.  Septembris sai see viga parandatud ning paari päevaga ka linn risti põiki läbi jalutatud. Mõned märkmed siis elust enesest.


Viini keskse tsooni moodustab nö ring, mis ümbritseb kesklinna põhilisi turismiobjekte ning ühtlasi teeb ka orienteerumise linnas päris lihtsaks. Üllatusi pakkus aga kõik see, mis paikneb ringist väljaspool, kuhu ma varasemalt otseselt käinud pole. Näiteks oli meeldiv avastus hoopis muuseumite kvartal, mis meenutab oma chilli olemuse poolest natuke Kalamaja meeleolu, aga arhitektuuri poolest pole neil kahel kindlasti midagi ühist.

Teine tõeline avastus oli Viini kesklinnas paiknev Naschmarkt turg, millest varasematel aastatel olen alati sirge seljaga mööda sõitnud. Nagu öeldakse, siis välimus võib olla petlik, aga kui kord jalg turule tõsta, siis avaneb silme ees täiesti ootamatu maailm - värsked (eksootilised)puuviljad, köögiviljad, leib,  juust, maitseained, liha, kala, baarid ja restoranid. Maitseainete valik turul on nii rikkalik, et silmad ei jõua kõike haaratagi ja, mis kõige olulisem, hinnad on jaburalt odavad.

Naschmarkt, Viin 2012

Kolmandaks üllatavaks asjaoluks oli Stephan'i kiriku katakombide labürint, kuhu omal ajal maeti nii linnarahvast kui ka tähtsaid inimesi. Kuid pärast seda, kui linna laastas järjekordne katkulaine, lõpetati katakombidesse inimeste matmine, sest roiskuva inimliha lehk kippus käikudest kirikusse tungima, mis tegi kombetalitused seal üpris võimatuks. Probleemi lahendamiseks saadeti vangid katakombidesse, et surnutelt eraldada liha luudelt ning luud korralikul riita laduda. Üldiselt on tegu üsna sünge paigaga ja kui närvikava on nõrk, siis pole mõtet ka katakombidesse ronida.

Transport Viinis on väga mugav ja loogiline. Isegi piletite hinnad on normaalsemad kui Tallinnas. Turisti jaoks on omakorda välja töötatud ühe- või kahepäevased piletid, millega võib sõita nii palju kui jaksad etteantud aja raames. Kokkuvõttes on see ainult positiivne, sest tehes nö pikki nädalalõppe Viinis, võimaldavad need turistipiletid sõita ka äärelinnadesse ja muudesse kesklinnast veidi kaugematesse sihtkohtadesse nagu Schönbrunni loss ja Kahlenberg.

Schönbrunni loss on nagu loss ikka ning paljuski meenutas oma olemuselt Versailles lossi Prantsusmaal. Erinevalt Versailles'ist on Schönbrunnis rohkem õhku ja turistid ei ela nii meeletult üksteisel seljas.

Schönbrunni loss, Viin 2012

Kui juba kasutada Viini transpordi suurepäraseid teenuseid, siis tasub ära käia ka Viini lähistel asuvas Kahlenbergi viinamarjaistandustes. Tegu on mõnusa 1,5 tunnise istanduste vahelise jalutuskäiguga, kus septembris saab juba maitsta ka küpseid viinamarju. Rääkides veinist, siis austerlastel on kombeks lahjendada valget veini gaseeritud veega, mis palaval suvepäeval on tegelikult värskendavalt mõnus vaheldus. Kuigi ma linnaturismi eriti ei harrasta, siis seekordse tripi moraal oli see, et mõnikord tasub taasavastada juba enda jaoks tuttavaid kohti.

Saatuse heidikute kuu


Eugene O´Neill: "Saatuse heidikute kuu"
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Eesti Draamateater

Mõnikord on inimesed nii ametis olemaks keegi teine, keda nad tegelikult ei ole. Seetõttu jääb aga palju asju märkamata nagu käeulatuses olev armastus ja olla ise armastatud. Selle asemel paugutatakse kõrge kaarega ning lastakse mööda kõik võimalused, mis elu kandikul kätte toob.

Minu jaoks oli see nagu deja vu "Kõrboja peremehest", kus Katku Villu tegi kõik, et mitte märgata naabritüdruku armastust. Isegi kui märkas, siis eestlaslikul kombel tuleb ju ajada oma joru ja oh seda hirmu, kui peaks sellest mingil põhjusel taganema. Üldiselt saan öelda, et tegu oli super hea etendusega, kus Märt Avandi ja Jaan Rekkor jätsid lihtsalt kustumatu mulje.

Lõuna-Hispaania

Juuni algul sai otsustatud, et vaja Lõuna-Hispaanias ära käia veel enne kui Eesti suvi kohale jõuab. Nagu näha oli see tagant järgi väga tark otsus, sest Eesti suvi tüngatas vahelduva eduga sisuliselt kuni sügise saabumiseni. Reisil muud eesmärki polnudki, kui päikesepatareid täis laadida, puhata ning niisama olla.

Olukord riigis. Üldiselt kui Hispaanias igapäevaselt ei ela, siis riigi rahalised probleemid nii naljalt silma ei hakka. Elu nagu elu ikka. Teisalt omades tutvusi kohalike seas ja kuulates tegelikku tausta, siis tuleb tõdeda, et hispaanlaste viinamarjad on ikka üsna hapud. Seetõttu otsitakse igat võimaliku viisi, kuidas nöörida mitte ainult turiste, vaid ka oma riigi elanikke. Näiteks mõned aastad tagasi ei huvitanud kedagi, kui ületasid 10km/h kiirust, kuid nüüd on kiirteed kiiruskaameraid nii tihedalt täis pikitud, et sõber GPS saab rabanduse juba lihtsalt pidevast hoiatamisest.

Rääkides liiklusest, siis olin valmis palju hullemaks, kuid tegelikkuses oli olukord üllatavalt rahulik. Võimalik, et Lõuna-Hispaanias on juhid nagu talendid, kes sünnivad roolirattad peos, aga erinevalt Itaaliast või Prantsusmaast, sujus kõik nagu õlitatud kellavärk. Teine variant on muidugi see, et et pidev reisimine on õpetanud ennast roolis rahulikuks jääma ning närvitsemise asemel lihtsalt vooluga kaasa minema.

Söök ja jook. Mereandide armastajate jaoks on Hispaania küll nagu puhas paradiis, sest kaubanduskeskuste kalalett on värsket kraami paksult täis ja seda kõike väga normaalse hinnaga. Näiteks kilo värskeid hiidkrevette maksis umbes 6€ samal ajal kui Eestis müüakse sama hinnaga pool kilo külmutatud miniatuurseid krevette. Teine puhas leid on Serrano sink, mis maakeeli on kuivatatud ning soolatud sealiha ning serveeritakse õhukeste viiludena koos meloniga. Hind jällegi varieerub seinast seina aga kindlasti tunduvalt odavam, kui mistahes pakendatud ja imporditud asi Eesti poodides. 

Jookidest tasub aga proovida veinikokteili Tinto de Verano't, mis on tehtav ka kodustes tingimustes. Selleks on vaja põhimõtteliselt suvalist punast kuiva veini ja sidruni fantat, mille segad kokku suhtega 50:50. Serveerimiseks tuleb juurde lisada jääkuubikuid ning apelsiniviil ning ongi mõnus jahutav jook valmis. 

Kohad külastamiseks. Lonely Planeti andmeil on Lõuna-Hispaanias kohti külastamiseks nagu seeni pärast vihma. Nagu eelnevalt mainitud sai, polnud antud reisi eesmärk istuda autos ning mööda maad ringi kärutada, vaid pigem võtta asja vabalt ja minna kuhugile siis, kui midagi targemat teha polnud. Järgnevalt ka väike ülevaade kohtadest, kuhu sai paaril päeval sõidetud.

Ronda on väga armas mägine linnake, mida iseloomustab vanaaegne Hispaania arhitektuur ning armsad väikesed tänavad. Linn on vast kõige kuulsam nn roomlaste silla poolest, mis ühendab uut ja vana Rondat.

Ronda, Hispaania 2012

Porto Banus on kohustuslik koht, kus tuleb ära käia lihtsalt selle pärast, et seal on palju jahte ning raha. Sadama põhitänav on üle kuhjatud brändi butiikidega ning tänavatel on liiklemas ainult autod, millest tavainimene võib und näha ka oma kõige märjemates unenägudes.

Porto Banus, Hispaania 2012

Gibraltari puhul on tegemist Suurbritannia ülemereterritooriumiga, mis on ühtlasi ka tõeline ostuparadiis tänu maksuvaba tsoonile. Kui Hispaanias tunduvad asjad suhteliselt odavad, siis saabudes Gibraltarile näed alles tõeliselt odavaid hindu. Võrdluseks võib tuua Bombay Gin'i pudeli, mis Hispaanias maksab ca 18-19€ ning Gibraltaril kõigest 9-10€. Lisaks ostuparadiisile on Gibraltar tuntud ka oma ahvidest kubiseva Upper Rock mäe poolest, kuhu saab minna nii köisraudtee kui ka minibussidega. Siinjuures tasub ignoreerida kõiki bussimehi, kes pakuvad sulle jube head tehingut, mille tulemusena kaotad sa ca 2-3 h oma elust loksudes mõttetult bussis.

Upper Rock, Gibraltar 2012

Barbary Macaques, Gibraltar 2012

Tarifa on eelkõige tuntud kui surfiparadiis, kus tuul puhub enamvähem aastaringselt püksid jalast. Vanalinn on vist ainuke omalaadne Hispaanias, kus majad on kollakate-orandžikate toonide asemel hoopis valgeks võõbatud. Kui surfimisega otseselt ei tegele, siis tõenäoliselt tavaturistile ammendab end koht kiiresti.

Tarifa, Hispaania 2012


Kokkuvõttes on Lõuna-Hispaania väga tore kant, kus juhe seinast välja tõmmata ja lihtsalt puhata. Sisuliselt leidub seal kõigile midagi - kultuurinautlejatle turismiobjektid, päikesepüüdjatele ohtrad liivarannad, sportlastele mitmekesised veespordi võimalused ning toidugurmaanidele rikkalikud toiduelamused. Ainuke tõrvatilgake meepotis on Malagasse saamine, sest Eesti asub teadupärast eikusagil maal, kus Eesti Õhk vaagub hinge ning üldse lennuühendus on paras peavalu. Olles kord, sellisest pisiasjast üle saanud, siis pole muudkui kui lihtsalt nautida!

Saturday, December 29, 2012

Colorado

Colorado näol on tegemist juba viienda USA osariigiga, millega olen lähemalt tutvust teinud. Kui Coloradot üldse millegagi võrrelda, siis vast kõige sarnasem mälupildike meenub Arizonast, kuid ometigi pole nad teps mitte ühesugused. Kauges ajaloos sai Colorado tuntuks eelkõige tänu kulla- ja hõbedakaevandustele, mis pani inimesi rändama ühest riigi servast teise ning osalema nn tõsieluseriaalis Väike maja preerias

Sisuliselt võib Colorado jagada tuima näoga mõttes pooleks - lääne poole moodustavad mäed ja ida poole omakorda tasane platoomaastik. Kuna kogu osariik asub 1000m üle merepinna, siis ajus valitseb kõrguste osas pidevalt kerge segadus. Ühelt poolt saad aru, et merepinnaga päris samal tasemel ei asetse, kuid teisalt lage maastik sellele teadmisele kuidagi kaasa ei aita. Selle tulemusena ei tundu ka mäed platoo kõrval ka eriliste hiiglastena ning pigem tekib küsimus, et kust neid tõelisi mägesid küll leida võiks. Siinkohal tasub nüüd maru rahulik olla, kuna tegelikult on Colorados ka kõrgeid mägesid, aga selleks tuleb Denverist rohkem kui neli tundi läände sõita, mida minul polnud aega kahjuks teha.

Georgetown, Colorado 2012

Kliima osas valitseb üldine reegel - mida kõrgemale ronid, seda rohkem temperatuur kukub ning sademete hulk kasvab. Samas on jällegi tasandikel sademete hulk nii minimaalne, et õhuniiskusega  seal just väga kiidelda ei anna. Platoo talv näeb välja umbes nii nagu Eestis esimese lume saabumine - korraks sajab õhuke kiht lund maha ja järgmiseks päevaks on sellest järgi ainult kerge mälestus. Sama ei saa öelda mägede kohta, mis on põhimõtteliselt täis pikitud erinevaid suusakeskuseid, sest talvine hooaeg algab novembri keskpaigast ja kestab poole aprillini välja. Kohalike väitel on Colorados ka Ameerika kõige saledamad inimesed ja seda eeskätt tänu rikkalikule talispordi võimalustele. Fakte kinnitada ei oska, aga kui hästi järgi mõelda, siis ühtegi mälupilti laialivalguvatest ameeriklastest tänavapildist ei meenu.

Colorado pealinnaks on aga uhkesti kroonitud Denver, mis oma olemuselt meenutas mulle paljuski Austini linna Texases. Linna kohta, midagi halba öelda pole, kuid samas ei meenu otseselt ka ühtegi eredat detaili, mille pärast silmad hullult särama lööks. Kesklinna ennast ilmestavad klassikalised kõrghooned, mille servas asetseb linna pärl ehk osariigi kapitooliumi hoone. Olles näinud korra üht kapitooliumi hoonet, on juba kõik teised üksteisega väga sarnased.


Colorado State Capitol, Denver 2012

Downtown, Denver 2012


Parim söögielamus pärineb seekord hoopis suusakuurordist Vail'ist, kuhu sai mindud kohaliku ekspertsoovituse peale. Sõltumata sellest, et hooaja alguseni oli jäänud kõigest paar nädalat, siis Sweat Basil restoranil polnud küll põhjust kaevata klientide puuduse üle. Pealtnäha pool tühi mägikülake, aga ometi olid restoranid rahvast servani täis. Üldjoontes, midagi ulme ägedat Colorados pole, aga läbisõidu mõttes kolme päevane peatus oli rohkem kui küllalt, et kohalikust elust pilt ette saada.