20 miljonit

Just praegu on 20 miljonit Skype kasutajat korraga online. Äge!

Esimene lumi

Hoolimata sellest, et soe päike ja rannaliiv on midagi, mida pimedas sügis-talves süda väga igatseb, ei asenda üksi asi tunnet, kui maha tuleb esimene tõeline lumi. Väga jabur on hommikul ärgates näha lund ja jõuda äratundmiseni, et oled märkamatult hakanud ümisema "Let it snow" jõululaulu. Veel parem on aga minna õue, panna jalad pehmesse lumme ja teha üks südamest tulev rõõmutants ümber oma telje ning naeratada endale, naabritele, loodusele ja maailmale. See on täpselt selline tunne, nagu teeks iseendale ühe suure ja pehme kalli. Tundub, et tänasega on minu jõuluhooaeg avatud - nummi. :)

Sõnajalgade sügis

Haljendavast metsaalusest on märkamatult saanud sügisene värvidemäng, kus pruuniks tõmbunud sõnajalgade taustal on kuulda ainult pehmet lehesadu. Ühelt poolt tähistab see ühe aastaringi peatset lõppu, millele järgneb alati uus ärkamine; teisalt paneb aga sügisene karge õhk igatsema aina rohkem sinise taeva, päikese ja sooja rannaliiva järele.

Sügiskoerus '09

Nagu ikka, korraldab Koerus neljajalgsetele sõprade selliseid toredaid meelelahutusi nagu peremehega koos orienteerumine, kus peremees orienteerub ja koer täidab etteantud ülesandeid. Hoolimata sellest, et endal koera pole, ei takista see mind kuidagi üritust vaatamas käia ning oma nunnumeeter korralikult põhja lasta. Seekordne nunnumeetrilaks aga Piritalt, mille pilte saab vaadata siit.

Kodu, mida armastada

Nii, kuidas süveneb sügis, süveneb ka armastus oma kodu vastu, kuna paratamatult asendub suvine tegevus talvisega, millega kaasneb ka aeg olla isekesi oma mõtete ning koduga. Mulle meeldib tulla õhtul koju, süüdata küünlad, kuulata head muusikat, panna ahju küpsema üks kook ning seejärel kerida diivanile pehme teki sisse ja mõlgutada mõtteid, millest sünnivad algul ideed ning lõpuks ka teostus. Läbi teostuse aga tekib positiivne energia, mis paneb hinge rahulolevalt naeratama ning tahtma emmata seda väikest külma maailma.

Oma kodu on nagu hinge peegel, kes kallistab sind hommikul soojalt kui avad silmad; kes rõõmustab koos sinuga, kui koristades tekib kord; kes plaksutab hinges käsi, kui kui tood kapi peale uue õitsva orhidee; kes naudib toas levivat magusat aroomi, kui ahjus on küpsemas järjekordne õunakook; ning kes teeb sulle õhtul pai enne, kui uinud magama. Jah, selline on kodu, kuhu tulla ja kellega koos dialoogi arendada.

Kõige naiselikum magustoit

Ma pole küll eriline restoranide külastaja, kuid vahelduse mõttes on täitsa tore käia kohtades, kuhu varem jalga tõstnud pole. Seekordne positiivne üllatus tuli restoranist Korsaar, kus minu kookosepiima-kardemoni brülee granadillimehuga on vaieldamatult kõige naiselikum magustoit, mida eales söönud olen. Naiselikkus väljendus eelkõige serveeringus - tumepunased roosilehed, voogavalt aurav jää ja siis vahuline kaunistus. Pean tõdema, et magustoidu maitse ei jäänud seekord grammigi alla oma lubavale garneeringule. Paluks rohkem selliseid toredaid avastusi! :)

Onu Tomi onnike

Neeger on neeger. Neeger ei ole inimene. Neeger pole loodud tunneteks. Neeger - see on valge inimese vastand, kes on loodud raskeks tööks.

Selline oli suhtumine enne, kui ilmus Beecher-Stowe orjandusvastane romaan, mis teadvustas maailma sellest, et ka neeger on inimene, kes on võimeline nii mõtlema, tundma kui ka armastama. Onu Tomi onnike räägibki ühe neegerorja elust, kelle maailm variseb kokku päeval, mil tema hea peremees otsustab ta majandusliku olukorra leevendamise nimel raske südamega maha müüa. Tom müüakse käest kätte, nagu külma eset, kellel puuduvad igasugused tunded ja unistused. Aga Tom on optimistlik ning loodab ikka ja jälle, et ükspäev saab ta vabaks, kuid paraku jääbki see kõik ainult unistuse tasemele.

Väga mõtlema panev etendus, mida kohati oli ikka päris karm vaadata.

Pea vahetus

Naine on nagu lill, kelle maailm on nagu lillepeenar, mis peab olema kogu aeg korras ja hoolitsetud. Ja mees peab hoolitsema selle eest, et naisel oleks kogu aeg piisavalt vett ja valgust. Aga ühel päeval tuleb mees kastekann ja päike käes, kuid lill on juba ära nopitud...

Tegemist on NO99 lavastusega, kus üle pika aja kohtuvad raudteejaama ootesaalis endised toakaaslased. Esialgu tabab mõlemat meest ilmselge kohmetus- ja üllatusmoment, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad vanad sõbrad elu üle arutlema, millest lõpuks areneb välja väga nauditav filosoofiline dialoog. Kahe mehe mõttelõnga ilmestab taustal kõlav koorilaul ja klaverimuusika, mis töönädala lõpus tundus kõrvale nagu pehme hellitus. Ausalt, see oli nii lahe, et mul tekkis vägisi tunne, nagu oleks detsember ja kuulaks kirikus kontserti. Kindlasti on tegemist etendusega, mida tasuks võimaluse korral igal juhul vaatama minna.