Oktoobris sai ära käidud sellises suurriigis nagu Venemaa, kus tänavapildis on vastandumas mündi kaks erinevat poolt - rikkus ning vaesus. See vähene aeg, mis mul õnnestus Venemaal veeta, jättis mällu ikka korraliku templi ja seda mitmel põhjusel.
Keskkond. Asi, mis Venemaal koheselt silma hakkab, on seisma jäänud aeg, mis karjub tänavapildis näkku oma nõukogude arhitektuuri ning potjomkini stiilis lahendustega. Jätkuvalt on populaarne kortermaja rõdude kinniehitamine, jättes sealjuures täiesti arvestamata asjaolu, kuidas see kõik maja välisilmele mõjuda võiks. Siinjuures jääb üle ainult mõttes rõõmustada, et Eestis hakkab see kuudisüsteem linnapildist vaikselt kaduma.
Lihtsus vs keerukus. Erilise hoolega on aga vaeva nähtud sellega, et inimene saaks pidevalt järjekorras seista, tunda end rumalana ja mis kõige olulisem - arutult raha kulutada. Eriliseks hitiks on aga panagaautomaatide arukus, mis kaardi sisestamise järel küsib kasutajalt väljavõetava raha valuutat, pakkudes sealjuures ainult ühte valikut, milleks on loomulikult rublad. Siinjuures tekib aga küsimus, et milleks kogu see jant, kui valikuid ju tegelikult üldse pole.
Taksondus. Taksojuht võib olla iga mees tänavalt, kellel vähegi tahtmist raha teenida. Taksode hinnad varieeruvad seisnast seina, mistõttu puudub ka päris reaalne arusaam, mis see mõistlik hind siis tegelikult ikkagi olla võiks. Endal on aga millegi pärast tunne, et lüpsta sain ma nii või naa ka siis, kui oma arust sain hakkma väga hea diiliga. Tšekki küsimine on aga midagi ennekuulmatut, kuna taksodes puudub isegi vastav atribuutika, mis seda tšekki suudaks välja pritsida.
Liiklus. Liikluses kehtib peamiselt üks reegel - ettekeeramise reegel ja ise oled loll, kui õigel ajal ei mõista pidurdada. Ilmselt seetõttu pole ka midagi imestada, kui 20 km kiirtee lõigul näed korraga kolme avariid. Ikka juhtub ja nii iga päev.
Vene keel. See, et vene keele oskus on mul ääretult kehv, see on siililegi selge, aga see, et ma olin selle nii ära unustanud, oli veidi piinlik tõdemine iseendalegi. No, mis teha, kui keelt ei kasuta, siis see ka ununeb. Enda rahustamiseks aga nii paljugi, et 60% jutust olin siiski võimeline aru saama, aga vastu rääkimine oli juba hoopis teine teema.
Kokkuvõtteks aga nii palju, et kunagi võiks ju Venemaale ühe kultuurireisi ette võtta, aga üldjoontes mind sinna miski väga tagasi ei tõmba. Üldse jäi kogu sellest kiirest visiidist kuidagi multifilmi mulje ning fotoka puudumisel jäid ka kõik vastavad kaadrid tegemata.
